Kuidas näeb välja keeleteadlase välitöö?
Iga teadusuuring vajab mingisuguste tulemuste esitlemiseks uurimisandmeid, mida sageli tuleb eraldi koguda. Kogumisvõimalusi on jällegi erisuguseid: võib kasutada andmebaase, käivitada ühisloomeprojekt või lüüa ise käed külge. Seekord võtame luubi alla viimase lähenemise ning tutvustame just keeleteaduse vaates, mida kujutab endast üks välitöö.
Välitööd (ingl fieldwork) seostatakse ennekõike keele dokumenteerimisega, s.o protsessiga, mille käigus lindistatakse inimesi, kes kõnelevad (sageli) mõnda ohustatud keelt. Välitöö ettevalmistus on pikaajaline ning nüansirikas, sest tuleb ühtaegu mõelda mitmele asjale.
- Välitöö aeg on tihti piiratud.
- Kõnelejate leidmine võtab aega.
- Kõnelejate suhtes tuleb olla paindlik.
- Lindistuse formaat peab olema kõnelejale jõukohane.
- Lindistus ise peab olema kvaliteetne (nt minimaalse taustmüraga).
- Välitöö käigus võib ilmneda ettearvamatuid muutusi.
Kuidas siis õigupoolest ettevalmistus käib?
Keeleteadlane peab varakult otsustama, (1) keda ta soovib lindistada, (2) mis formaadis ta soovib lindistada, (3) kus peaks lindistus toimuma, (4) mis vahendeid plaanib ta lindistamisel kasutada, (5) mis on välitööde eelarve ning (6) milliseid eetilisi küsimusi tuleb käsitleda. Kogu seda infot talletab keeleteadlane andmehaldusplaanis. Vaatame lähemalt, milliste peensustega tuleb ettevalmistust tehes arvestada.
1. Leia kõnelejad
Inimesed ei räägi ühtemoodi, isegi mitte sama keele kõnelejad. Keelekasutuse varieerumist mõjutavad mitmed tegurid, sh inimese vanus, elukoht, sugu, keeletaust ja haridus. Kui eesmärk on lihtsalt keelt dokumenteerida, siis on põhikriteerium see, et inimene on uuritava keele emakeelne kõneleja. Kui eesmärk on uurida mõne murde kasutust, siis tuleb otsida kõnelejaid kindlast piirkonnast. Võrdlevates uuringutes peab uurimisandmete hulk olema esinduslik: kui soovitakse kirjeldada näiteks keelekasutuse soolisi erinevusi, siis tuleb leida sama arv eri soost kõnelejaid. Kõnelejate hulk sõltub väga palju uuringu tüübist – juhtumiuuringus võib käsitleda väiksemat rühma, kuid mahukamaks uuringuks tuleb leida vähemalt mitukümmend osalejat.
2. Vali formaat
Lindistus võib jäädvustada mitmesuguseid olukordi, sageli on see mõni intervjuu, kuid osades uuringutes salvestatakse palju loomulikumaid suhtlusolukordi (nt pereliikmete vestlused söögilaua taga, kolleegide arutelud töökoosolekul, õpetaja ja õpilase dialoog klassiruumis jpm) ning monoloogi kujul jutustusi. Loomuliku vestluse lindistamisel tuleb varuda kannatust, sest tihti tekib siis palju n-ö musta materjali. Intervjuu puhul on vaja hoolikalt mõelda küsimuste sisule ja sõnastusele ning kaaluda, kui pikalt peaks intervjuu kestma. Jutustustega tuleb jällegi arvestada, et pikkust ei saa dikteerida, mistõttu mõni inimene räägib pikemalt, mõni lühemalt. Oluline on ka läbi mõelda, kas tehakse ainult audiolindistus või tuleks teha hoopis video.
Peale lindistamise peetakse välitööde ajal sageli päevikut, et panna kirja vaatlustel põhinevad märkmed. Need annavad lindistusele rohkem konteksti ning uurija saab dokumenteerida ka sellise info, mida salvestusvahendid ei jäädvusta.
3. Leia asukoht
Kui otsida pilte sellest, kuidas näeb välja keeleteaduslik välitöö, siis tihti kujutatakse nendel asukohana loodust, väikest küla või kellegi kodu. Selline asukoht on tüüpiline juhtudel, kus dokumenteeritakse väikese levikuga või ohustatud keelt. Keeleteadlane läheb sinna, kus parasjagu huvipakkuv kõneleja elab ning kus ta end kõige mugavamalt tunneb. Seesugusel lähenemisel on kaks külge: ühelt poolt aitab tuttav ümbruskond vältida lindistusega kaasnevat kramplikkust, teisalt aga kostab sellistes kohtades palju taustmüra. Üldjoontes pooldatakse lindistuskohana vaikset ruumi, kus ei viibi kõrvalisi isikuid. Asukoha puhul tuleb ka arvestada, et kõnelejad elavad tõenäoliselt eri kohtades, mis mõnikord on raskesti ligipääsetavad. Sel juhul tuleb varuda palju aega, et jõuaks ringi liikuda.
4. Valmista ette salvestustehnika
Välitööde tehniline pool vajab eriti hoolikat läbimõtlemist, sest salvestustehnikast sõltub lõplik lindistuste kvaliteet. Tavalise nutitelefoniga lindistamine võib tunduda hea lahendus, kuid tegelikult pole sellega saadav helifail nii terav kui diktofoniga salvestatu. Välitööde põhiline abivahend on diktofon, millel on aga hulk lisandeid. Näiteks saab sellega ühendada mikrofone, mida leidub erinevaid (mõni tüüp lubab lindistada ka õues). Kui uuringu käigus soovitakse kõnelejaid filmida, siis tuleb võtta kaasa videokaamera. Sõltumata sellest, mis salvestustehnika keeleteadlane valib, on väga oluline võtta kaasa varumälukaart, -patareid ja -aku. Pole midagi hullemat sellest, kui keset lindistust seadme mälu täis või aku tühjaks saab.
5. Pane kokku eelarve
Igal projektil, sh teadusuuringul, on oma eelarve. Keeleteadlane peab suutma prognoosida kõikvõimalikke kulusid, mis tema välitöödega võivad kaasneda – alates sõidu- ja majutuskuludest ning lõpetades kindlustuse ja tänumeenetega. Rahastuse leidmine on omaette katsumus, sest paljudel finantseerijatel on omad nüansid ning kui uuring ei täida kriteeriumeid, siis jääb projekt sahtli põhja tolmu koguma. Vahel juhtub sedagi, et kui isegi saadakse rahastust, siis on sellega seotud kindel tähtaeg, mistõttu ei jõua uuring andmete kogumise ja analüüsiga eriti sügavuti minna.
6. Mõtle läbi eetikaküsimused
Järjest aktuaalsemad on igasugused teaduseetika teemad, eriti andmekaitse valguses. Kuna välitööde käigus lindistatakse inimesi, siis peab keeleteadlane küsima inimeste nõusolekut uuringus osalemiseks; alaealiste puhul peab nõusoleku andma ka lapsevanem. Kui audiolindistuseks on nõusolekut saada võrdlemisi lihtne, siis videote puhul ei pruugi igaüks end mugavalt tunda. Peale selle peab iga inimene olema informeeritud sellest, mida uuringuandmetega edasi tehakse ning kas need pannakse kuhugi avalikult üles. Pea igas uuringus on tähtsal kohal anonüümsus, st lindistustest ja muust infost tuleb eemaldada osalejate isikuandmed.
Keeleteadlane kui Robinson Crusoe
Kuigi detaile on palju ja võib tunduda, et välitöö ettevalmistamine on paras peavalu, siis see on üksnes jäämäe tipp. Kui keeleteadlane (olgu siis kas üksi või rühmas) läheb lõpuks välitööle, ootab teda üks korralik seiklus, kus tuleb ette nii tõuse kui mõõnu. Keeleteadlasel võib märgata ühisjooni Robinson Crusoega.
Välitöö eelis on reisimine ja uute kohtade avastamine. Selle kaudu kohtub keeleteadlane kohalike kogukondadega ning näeb igapäevaelu telgitaguseid, mida muidu näha ei õnnestuks. Mistahes keele uurimisel on abiks igasugune kontekst, mis aitab mõista, miks keel on just selline, nagu see on. Seda konteksti on võimalik sageli saada vaid argielu tegemisi jälgides.
Välitööl kogutav andmestik ei pea tingimata olema kasutusel üksnes keeleuuringutes; järjest populaarsemaks on osutunud andmete säilitamine digihoidlates. Kui välitöö ajal õnnestub dokumenteerida inimeste elu käekäiku, isiklikke jutustusi või kultuuritavasid, siis saavad lindistusi tulevikus kasutada ka teiste valdkondade, näiteks folkloristika uurijad.
Muidugi tuleb ette ka ootamatusi, milleks peab iga teadlane valmis olema. Näiteks võib juhtuda tehnilisi apsakaid, mille tagajärjel lindistuse kvaliteet on kehv või sootuks olematu. Keskkonnavahetus ja kontakt teiste inimestega võib aga viia haigestumiseni (või vastupidi – uurija võib ise kedagi nakatada). Praegusel kümnendil pakkus suurimat proovikivi koroonapandeemia, mille tõttu pidid nii keeleteadlased kui teised uurijad leidma uusi võtteid, kuidas koguda andmeid kaugvormis. N-ö digivälitöö põhimõtted on alles kujunemas, kuid arvestades, et me elame digiajastul, on nende väljatöötamine igati vajalik.
Põnevaid näiteid välitööde kohta
Nagu öeldakse, oma silm on kuningas – kõige selgema pildi välitööst saab siis, kui päriselt näeme kogu seda protsessi. Kuigi iga välitöö on ise nägu, on õnneks nii mõnigi uurija talletanud oma andmekogumise audiovisuaalsel kujul. Toome siinkohal paar näidet selle kohta, mida keelehuvilised võiksid vaadata-kuulata.
- Dokumentaalfilm „Keelepäästja“ (2020)
Indrek Park on ilmselt üks kuulsamaid eesti päritolu lingviste, kes on vähemalt kümme aastat pühendanud indiaani keelte uurimisele. „Keelepäästja“ avab tema hiljutisema uurimisprojekti – mandani keele dokumenteerimise – telgitaguseid. Vaataja näeb, kuidas Park läheneb dokumenteerimisele; teisalt pakub film sissevaadet karmi reaalsusesse, millega hääbuvate keeltega töötamisel tuleb silmitsi seista.
Filmi keskmes olev mandani keel oli siuu keelkonda kuuluv Ameerika põliskeel, mida kõneldi Põhja-Dakota osariigis. Mandani keele viimane põliskõneleja Edwin Benson, kes oli muuseas Indrek Pargi keelejuht, suri 2016. aastal. Seetõttu peetakse mandani keelt nüüdseks väljasurnuks.
Kuula mandani keele näidet.
- Dokumentaalfilm „The Linguists“ (2008)
Dokumentaalfilmi fookuses on kahe keeleteadlase – David Harrisoni ja Gregory Andersoni – ohustatud keeltega seotud välitööd, mis viivad neid maailma eri paikadesse. Mahuka filmiprojekti raames külastati Siberi, India, Boliivia ja indiaani kogukondi, kus lindistati uuritavate keelte pea et viimaseid kõnelejaid. Film paneb igati mõtlema: välitööde käigus tutvustatakse põnevaid kultuure ning käsitletakse keeleohustamist tingivaid tegureid.
Filmis käsitletakse kokku nelja keelt.
Tšemehuevi keel on Ameerika põliskeel, mis kuulub jutoasteegi keelkonda. Selle kõnelejad elavad põhiliselt Colorado jõega piirnevatel aladel. Emakeelseid tšemehuevi kõnelejaid on alla viie ning noorim neist – Johnny Hill jr – on tänaseks üle 60-aastane.
Kuula tšemehuevi keele näidet.
Lõuna-Ameerika keeltest tutvustatakse Boliivias kõneldavat kallawaya keelt, millel on alla 100 kõneleja. Kallawaya keel on üsna omapärane – nimelt omandatakse see alles teismeeas, kuna tegemist on n-ö rituaalkeelega, kuigi seda kasutatakse ka igapäevases suhtluses. Kallawaya rahvas on tuntud kui pika ajalooga ravitsejad.
Kuula kallawaya keele näidet.
Siberis Tomski oblastis dokumenteeritakse tšulõmitürgi keelt, mis kuulub altai keelkonda. Emakeelsed kõnelejad on vanemapoolsed, kokku alla 25 inimese, keeleoskajaid on pisut rohkem. Seetõttu on keel tugevalt ohustatud. Kunagi oli tšulõmitürgi keel palju laiema levikuga, mida tõendab murrete olemasolu.
Kuula tšulõmitürgi keele näidet.
Kõige suurema kõnelejaskonnaga keel, mida filmis käsitletakse – ja mida eri andmetel räägib u 300 000 inimest – on Indias kõneldav ja munda keelkonda kuuluv sora keel. Kuigi sora keelt ei arvata olevat väljasuremisohus, on sellele sellegipoolest omistatud ohustatud keele staatus. Sora keele grammatikat peetakse kompleksseks ja eriliseks, näiteks saab ühe tegusõna kaudu väljendada tervet lauset.
Kuula sora keele näidet.
Loe ka meie tõlkebüroo teisi postitusi
Kümme suvist lugemissoovitust igale keelehuvilisele
Üks inimene, kaks keelt – sissevaade kakskeelsusesse
