Liivi keel: hääbunud, ent mitte unustatud
Milline keel on sõnavaralt eesti keelega väga sarnane, kuid meenutab kirjapildilt läti keelt? See keel on liivi keel, mida peetakse eesti keelega sarnasemaks kui paljusid teisi läänemeresoome keeli.
Liivlased on Läti põlisrahvas, kes on praeguse Läti territooriumil elanud juba vähemalt 10. sajandist alates. 10.–13. sajandil elas liivlaste kogukond suurel maa-alal mõlemal pool Liivi lahte ning nende asuala ulatus Pärnu jõeni. 20. sajandiks oli liivlaste territoorium kahanenud tibatillukeseks ning nüüdseks ei ole liivi keelel järele jäänud ühtegi emakeelset kõnelejat. Küll aga tegelevad keele säilitamise ja edasikandmisega liivi keele entusiastid ning vanade liivlaste järeltulijad.
Erinevalt läti keelest, mis on indoeuroopa keel, kuulub liivi keel uurali keelkonda nagu eesti keelgi. Esmapilgul näeb liivi keel aga välja pigem nagu mõni balti keel: palju susisevaid š– ja ž-häälikuid, vokaalide peal horisontaalsed kriipsud, mis märgivad hääliku pikendamist. Lähemal uurimisel selgub aga, et rahulikult süvenedes võib eestlane liivi keelest üsna palju aru saada.
Üllatavad sarnasused
Eesti ja liivi keele sarnasustest annavad tunnistust näiteks järgmised laused.
Jālgad panāb sāina pǟlõ, ver ailõb tāgiž. – Jalad paneb seina peale, veri voolab tagasi.
Tūļ pūgõb lūnda silmõ. – Tuul puhub lund silma.
Kui sa rõkāndõd, nei lǟb. – Kuidas sa räägid, nii läheb.
Mits um kīela? – Mis kell on?
Näidetest tuleb välja, et paljud liivikeelsed sõnad (jālgad – jalad, lūnda – lund) ja lauseehitus (alus-öeldis-sihitis) meenutavad eesti keele omi. Ka tegusõnade pööramises on ühiseid jooni: näiteks märgitakse liivi keeles ainsuse teist pööret d-lõpuga nagu eesti keeles (rõkāndõd – räägid) ning kolmandat pööret b-lõpuga (pūgõb – puhub).
Liivi ja eesti keele käändesüsteemid on samuti sarnased, sest ka liivi keele kaheksa käände seast võib leida sisseütleva, seesütleva, seestütleva ja saava käände. Nagu teised soome-ugri keeled, on ka liivi keel soovõrdne: selles puudub nii grammatiline sugu kui soolised asesõnad.
Häälduse poolest on liivi keeles oluline häälikute peenendamine ehk palatalisatsioon, mis on kesksel kohal ka eesti keeles. Liivi keeles tähistab palataliseeritud kaashäälikut märk (¸): näiteks hääldatakse sõna tūļi („tuuline“) peenendatud l-tähega.
Liivikeelsed numbrid ikš, kakš, kuolm, nēļa, vīž, kūž, seis, kōdõks, īdõks, kim on eestikeelsetega silmanähtavalt sarnased, liivikeelne tervitus kõlab mõnusalt tēriņtš! ning tänu avaldatakse sõnaga tienū. Sellegipoolest esineb liivi keeles sõnu, mida ei saa nende eestikeelsete vastetega seostada, näiteks loptāntõks („otsus“), sieldõm („valgus“) ja vizās („kinni“). Liivi omasõnade kõrval esineb liivi keeles ka lätikeelseid laene, näiteks rūbiž (läti robeža, „piir“) ja tõurõz (läti dārgs, „väärtuslik“).
Kolme keele põimumine
Liivi keelt ei maksa segamini ajada liivi murdega, mida räägitakse Lätis tänapäevalgi. Tegu on läti keele dialektiga, mida kõneldakse vanade liivlaste asualadel. Liivi murre sai alguse lätlastega lõimunud liivlastelt, kes hakkasid kõnelema läti keelt, kuid tõid kaasa oma grammatika: näiteks sõna lõpus lühikeste vokaalide ärajätmine ning pikkade vokaalide lühikeseks tegemine. Nii on liivi murre liivi keelest tugevasti mõjutatud. Ka läti kirjakeeles esineb liivikeelseid laensõnu, näiteks vai („või, ehk“) ja vajag („vaja“).
Liivi keele huviliste taustas tuleb välja huvitav paradoks: kõige motiveeritumad liivi keele õppijad on Läti aladel elavad liivlaste järeltulijad, kelle emakeel on läti keel. Läti ja liivi keel ei kuulu aga samasse keelkonda, mistõttu peavad läti emakeelega liivlased liivi keele õppimiseks palju rohkem vaeva nägema. Eesti keele kõnelejal on seda märksa lihtsam õppida, kuna tegu on meie emakeele sugulaskeelga, kuid eestlaste seas on liivlaste järeltulijaid vähem: 2011. aasta Läti rahvaloendusel nimetas end liivlaseks 250 inimest, sama aasta Eesti rahvaloendusel 23 inimest.
Viimane inimene, kes liivi keelt emakeelena kõneles, suri 2013. aastal Kanadas. Grizelda Kristiņa, kes teise maailmasõja ajal Rootsi ja seejärel Kanadasse pages, tegeles usinalt liivi keele säilitamisega: kirjutas liivikeelset luulet ja andis välja liivikeelse CD „Līvõ kel”, kus luges ette samanimelise õpiku peatükke ning parandas ka õpiku koostaja tehtud vigu.
Liivikeelset kirjandust ei ole just kuhjaga: esimesed liivikeelsed raamatud, Matteuse evangeeliumi liivikeelsed tõlked, ilmusid 19. sajandil. Pärast 70-aastast pausi anti 2011. aastal välja seni viimane kaanest kaaneni liivikeelne raamat – aabits „Jelzi sõnā“ („Elu sõna“).
Minevik, olevik ja tulevik
1923. aastal võeti kasutusele liivi lipp, rohevalgesinine horisontaalne trikoloor, kus nagu Läti lipulgi on keskmine triip õhem kui äärmised. Lipu värvid sümboliseerivad vanade liivi meremeeste vaadet kalapaadist: roheline mets, valge liivariba ja sinised merelained. Liivi hümn „Min izāmō“ („Mu isamaa“) on kirjutatud eesti ja soome hümniga samale, Fredrik Paciuse meloodiale.
Ehkki liivi keelt emakeelena kõnelejaid pole enam järele jäänud, ei tähenda see, et liivi keel maamunalt täiesti pühitud oleks. Teise keelena räägib liivi keelt paarkümmend inimest ning nii vanad kui ka noored keeleaktivistid on pühendunud keele omandamisele ja edasiandmisele. Liivi keelel on ka üle 2000 jälgijaga Facebooki grupp, kuhu pea iga päev postitatakse liivikeelne pǟva sõnā („päeva sõna“). Tihti valmistab see eesti keele kõnelejatele rõõmsa üllatuse, sest on mõne meie emakeele sõnaga niivõrd sarnane.
Kuigi liivi keel on üks Euroopa ohustatumaid keeli, ei ole tulevik siiski nii tume. Eesti keele ajaloo ja murrete professor Karl Pajusalu leiab, et liivi keele taaselustamise kasuks räägib huvitunute professionaalsus: praegune kõnelejaskond koosneb kõrge haridustaseme ja akadeemilise taustaga inimestest, kes tunnevad keelte hingeelu.
Lisaks on Lätis paarisajast inimesest koosnev liivi kogukond, mille liikmed käivad seltsides, laulavad kooris ning korraldavad üritusi. Liivi keelt saab õppida Tartu ülikoolis ja Läti ülikoolis. Viimases avati 2018. aastal Liivi instituut – esimene teadusasutus maailmas, mis keskendub liivi keele ja kultuuri uurimisele. Kolka külas on üles pandud liivikeelsed sildid ja teeviidad ning Kuramaal korraldatakse rahvusvahelisi liivi keele suveülikoole.
Ehkki Eesti erineb teistest Balti riikidest just keele tõttu, võib liivi keelt selle paljude laenude, läbipõimumiste ja ühise ajaloo tõttu pidada sillaks Eesti ja Läti vahel. Liivi kogukonna ja keele ajalugu on oluline osa Baltimaade identiteedist, mida tasub tundma õppida ning millega tutvumiseks on Eestis ja Lätis laialdaselt materjale ja võimalusi.
Loe ka meie tõlkebüroo teisi postitusi
Saarte murre: sokipõisel pagi all
Võru keel ei kao ja veri ei värise
