Saarte murre: sokipõisel pagi all

Minu Saaremaa naabrid teevad hommikuti kohvi, jalutavad pidžaama väel ja kohvitass käes üle tänava ning hakkavad meiega mõnusas ja laulvas saare kõnepruugis igapäevaelust rääkima. Nende jutt kõlab alati nii, nagu oleks neil aega terve maa ja ilm ning ükski mure poleks nende jaoks liiga tõsine.

„Ei me pole teand’, et tuhlid nönda muljutud olid,” võivad nad öelda, hääl pehmelt tõusmas ja langemas nagu Läänemere lained. Või: „Vötsime eila löpuks kätte ja lappisime puud ära.”

Kust algab ö?

Arvatakse, et saarlased on oma sujuvalt üles-alla liikuva kõnemeloodia saanud rootslastelt, kellega on asukoha tõttu tihedad ajaloolised sidemed. Rootsi mõjudega võib põhjendada ka õ-tähe puudumist või „ö“ ja „õ“ segamini ajamist, mis saarlaste kõnekeeles tihti esineb: ka rootsi keeles on olemas „ö”, kuid puudub „õ”. Mis veelgi põnevam: ühetäheline sõna ö tähendabki rootsi keeles saart!

Selle juures on huvitav ka asjaolu, et mida rohkem ida poole (ja seega Rootsist eemale) Saaremaal liikuda, seda enam laulev kõne ja domineeriv ö-täht kaovad. 1928. aastal tegi murdeuurija Theodor Kaljo selgeks, et „ö” ja „õ” piir jookseb Ida-Saaremaal Orissaarest Kõiguste laheni ning eraldab tillukese osa saart keeleliselt ülejäänud Saaremaast.

2019. aastal märgiti piir ka maha ning nüüd paistab see Kuivastu-Kuressaare maanteel liiklejatele ära omapärase ausambana. Monument kujutab hiiglaslikku o-tähte, millel peal nii täpid kui ka look.

Kuna õ-d esineb maailma keeltes vähe, sarnanevad saarlased paljuski Eestisse kolinud välismaalastega, kes häälikut öelda üritades suu kringliks väänavad. Mandrieestlased peavad aga tavaliselt hirmus armsaks, kui kohtavad inimest, kes ütleb pöder, vöti ja pöösas.

Saarte murre ja segadusse ajavad sõnad

Saaremaal on alati tekitanud palju elevust mandrikad, kes pole tihti saarlaste mõistes tavalistest sõnadest kuulnudki. Minu kooli tuli kord Haapsalust pärit tüdruk, kellele olid täiesti võõrad sõnad sokipõisel (sokkide väel) või lige (läbimärg).

Kui perenaine ütleb juurikate kohta, et las nad veel vädivad, mõistavad saarlased, et toit peab veel natuke küpsema või laagerduma ja maitset külge võtma. Vanemad inimesed kasutavad veel vorstide kohta sõna makid ning kartul ja kaste on ikka tuhlis ja nott.

Kui Põhja-Saaremaal ennustatakse pagi, tähendab see, et peagi hakkab taevast kallama suurt vihma ning mõistlik oleks enne puud ära lappida. See aga ei tähenda halgudesse nõelapistete tegemist – puud tuleb lihtsalt korralikult riita laduda.

Saarte murde omapärane häälikusüsteem

Eesti keeles kasutatakse tihti palatalisatsiooni ehk peenendust, mis muudab konsonandi pehmeks: näiteks nagu l-täht sõnades sült ja vall. Paljud saarlased kasutavad aga peenendust mandri inimestest hoopis erinevalt: t-täht sõnades kott ja pott on küll peenendatud, aga omastavas käändes koti ja poti t-tähte ei peenendata. Samuti öeldakse peenendamata, tugeva s-iga bussijuht, tugeva t-ga rotimürk ja tugeva n-iga panniroog.

Ärajäänud peenendus tehakse tasa aga r-tähe puhul: sõnades kurk, tort ja morss on saarlaste r-häälik tihti pehme. See kõlab toredalt, aga aitab ka vahet teha kaelas asuval kurgul (peenendamata „r“) ja peenras asuval kurgil (peenendatud „r“). Veel umbes sada aastat tagasi tuli r-tähe peenendamist ette ka Mandri-Eestis, kuid nüüdseks on see sealt pea täielikult kadunud.

Teistmoodi eitus

Saarlased armastavad kasutada lihtmineviku asemel täisminevikku. Kui saarlaselt küsida, kas ta poes käis, on vastus tavaliselt „jah“ (sest kus oleks parem teisi inimesi vaadata ja end külauudistega kurssi viia), aga kui mõnel haruharval korral peaks vastus olema eitav, ei ütle saarlane „ei“ või „ei käinud“, nagu seda teeks mandrieestlane. Siin tuleb kasutusse täisminevik: „Ei ole käinud,“ kehitab saarlane hoopis õlgu. Või veelgi lühemalt: „Ei ole.“

Olevikus väljendatakse eitust tihti p-tähe lisamisega sõnade vahele: kui saarlane midagi hästi ei mõista, ei pea ta paljuks seda tunnistada ja ohata, et map saa aru. Samamoodi pole mõtet saarlasele pähe määrida midagi, mida tal vaja ei ole: saarlane rehmab käega, ütleb „Ah map tea, map taha ikka,“ ja läheb edasi tähtsamate asjatoimetuste juurde.

Saarte murre on kultuuri muhe ja omapärane osa, mis loob ühtekuuluvustunnet ja lähendab esivanematega. Ehkki ajas palju muutunud ja kirjakeelega ühtsemaks saanud, ei näita murre siiski kadumise märke: Enel Põllu 2019. aastal kaitstud magistritöö viitab, et saarlaste seas on murde säilimine tugev.

Põld leidis, et nii ö-tähe domineerimine kui ka häälikute eriline peenendussüsteem on saarlaste kõnekeeles läbivalt säilinud. Tõsi, noored kasutavad murdeelemente mõnevõrra vähem, kuid ka nende seas leidub palju saarepärase hääldusviisi viljelejaid. See näitab, et noorte saarlaste hulgas on siiski säilinud huvi oma erilist keelt ja identiteeti edasi kanda, ning annab lootust, et armastatud murre edasi elab.