Mis on pragmaatika?

Mis on pragmaatika?

Pragmaatika on keeleteaduse haru, mis tegeleb keeleliste tähenduste kirjeldamise ja tõlgendamisega. See uurib, mida inimene sõnade või lausetega öelda tahab või vestluskaaslaselt ootab, samuti seda, kuidas teine inimene teda mõistab. Et kõnelejast aru saada, on olulised nii semantilised kui keelevälised teadmised ning järelduste tegemine. Lühidalt: pragmaatika tegeleb sellega, kuidas suhtluses väljendeid moodustades ja tõlgendades peale otsese tähenduse ka kontekstile, kokkulepetele ja keelevälistele teadmistele toetutakse.

Pragmaatika ajalugu

Esimesena hakkas 20. sajandil pragmaatikat uurima ameerika filosoof ja semiootik Charles William Morris. Ta eristas semiootikas kolme suunda: süntaks, semantika ja pragmaatika. Pragmaatika on tema käsitluse järgi haru, mis keskendub märkide ja tõlgendaja suhtele. Peale Morrise ideid hakati pragmaatika üle laiemalt arutlema, oma tõlgenduste ja teooriatega paistis silma näiteks Rudolf Carnap. Tema järeldas, et kui uuringus viidatakse selgelt kõnelejale, kuulub see pragmaatika alla, kui uuritakse ainult väljendeid ja nende sisu, on tegemist semantikaga ning süntaksi puhul analüüsitakse üksnes väljenditevahelisi suhteid.

Peamised uurimisteemad

Nagu kõikidel keeleteaduse harudel, on ka pragmaatikal omad uurimisteemad: kõneaktid, koostööprintsiibid, eeldused ja järeldused ning viitamissuhted.

Kõneakt või kõnetegu on tegevus, mille korral ei anna inimene kõnes edasi ainult teavet, vaid sooritab ka tegusid. Kõneaktid on näiteks palve ja ettepanek. Palve võib olla nii käsk- kui küsilause. Käsklauses tuleb palvet pehmendada, et see ei muutuks käsuks („Palun tule siia“ oleks ilma sõnata „palun“ käsk). Kui palve on esitatud küsilausena, eeldab see samuti tegevust (nt „Kas sa saaks nõud ära pesta?“), mitte ainult vastust. Palvet esitatakse sageli küsilausena ilmselt selleks, et see kõlaks viisakamalt ning suhtluspartneril oleks võimalus keelduda. Palvet saab edasi anda ka ilma vormiliste vihjeteta, näiteks „Ma ei tea, kuidas seda teha“, mis vihjab, et kõneleja vajab abi. Kuulaja saab küll lihtsalt vastata, kuid see eeldab pigem tegu. Vastupidi palvele lähtub ettepaneku eesmärk kuulaja huvidest. Lisaks on palve ettepanekust intensiivsem. Seega on kõneakti eesmärk tegude sooritamine ning selleks kasutatakse morfoloogilisi (nt tingiv kõneviis), sõnalisi („palun“ ja „äkki“) ja intonatsioonilisi vahendeid, samuti viisakusvahendeid (nt teietamine).

Koostööprintsiibi kohaselt panustab suhtluspartner vestlusesse täpselt nii palju, et vajalik teave saadaks kätte ning teda mõistetaks. Tegu on printsiibi, mitte reegliga, sest seda ei ole alati võimalik täielikult järgida. Koostööprintsiip koosneb neljast maksiimist: kvantiteedimaksiim (ei esitata vähem ega rohkem informatsiooni kui tarvis), kvaliteedimaksiim (inimesed jagavad omavahel vaid tõest teavet), relevantsusmaksiim (räägitakse ainult sellest, mis asjasse puutub) ja meetodimaksiim (eesmärk on olla selge, konkreetne ja mõistetav).

Koostööprintsiipi järgides saab kuulaja oletada, et tema ja kõneleja saavad teineteisest ühtemoodi aru. Vahel tehakse aga suhtluses järeldusi, mis eeldavad, et seda on eiratud. Koostööprintsiibi rikkumine on näiteks kellegi tagarääkimine ja sellest tulenev kiire teemavahetus või iroonia (nt etteheidete tegemisel), mis eeldab, et teine inimene muudab oma käitumist.

Pragmaatikas on olulisel kohal ka viitesuhted. Keeles on olemas sõnad, millel on ainult pragmaatiline tähendus ehk nende ainuke ülesanne on millelegi viitamine. Selliste sõnade alla kuuluvad isikulised asesõnad „mina“ ja „sina“, osutavad asesõnad „see“ ja „too“, osutavad määrsõnad „siin“ ja „seal“ ning ajamäärsõnad „täna“, „homme“ ja „eile“. Need sõnad on deiktikud ning nende kasutamine nõuab kindlale olukorrale omaseid lisateadmisi.

Pragmaatika kui keeleteaduse haru on oluline, sest see võimaldab suhtluspartneritel üksteist mõista ning oodatule vastavalt käituda. Kuna pragmaatika uurib väljenditesse peidetud mõtteid, keelevälisi teadmisi ja käitumist, on see seotud ka teiste inimsuhtlusele keskendunud aladega, nagu psühholoogia ja sotsioloogia.

KASUTATUD KIRJANDUS

Levinson, Stephen C. 1983. Pragmatics. Cambridge University Press, lk 1–5.

Pajusalu, Renate 2002. Lingvistiline pragmaatika ehk Mida kõike inimene oma keelega teha võib. Oma Keel, lk 21–26.

Veismann, Ann 2013. Pragmaatika. Sisu@UT. https://sisu.ut.ee/pragmaatika/sissejuhatus (15.11.2022).

Õim, Haldur 1986. Pragmaatika ja keelelise suhtlemise teooria. Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 257–269.