Seitse ununema kippuvat keelereeglit ja kuidas neid meelde jätta
Tõenäoliselt on kõigil mõni niisugune keelereegel, mis kohe üldse meelde jääda ei taha – kui mitu korda seda ka uuesti üle ei vaataks. Lihtsamaks ei tee lugu ka asjaolu, et eesti keeles leiab pea iga reegli alt erandi, kui mitte kaks.
Järgnevalt leiad seitse keeleküsimust, millega eesti keele kõnelejad tihti kimpus on. Heidame valgust põhilistele veakohtadele ja toome kasulikke näiteid, mis hõlbustavad keerukate reeglite meeldejätmist.
1. Ajaloosündmused soovitatakse kirjutada väikese tähega, aga lubatakse ka esisuurtähega
Viimasel ajal tekitab palju küsimusi ajaloosündmuste korrektne kirjutamine. 2012. aastal otsustas Emakeele Selts, et kõik ajaloosündmused kirjutatakse väikese tähega, välja arvatud neis sisalduvad nimed (teine maailmasõda ja külm sõda, aga Prantsuse revolutsioon ja Mahtra sõda).
Kuna ajaloolastes tekitas otsus tuska, lubas Emakeele Seltsi keeletoimkond ajaloo kontekstis (näiteks ajalooõpikutes ja -raamatutes) kirjutada kinnistunud ajaloosündmused ka esisuurtähega. Seetõttu seda ka muus kontekstis otseselt veaks ei loeta.
Kuidas aga määrata, milline on kinnistunud ajaloosündmus ja milline mitte? Ka näiteks elektrituru avanemine on ajaloosündmus, kuid seda suure tähega kirjutada oleks pentsik. Emakeele Selts ütleb, et kinnistunud nimetuste kohta polegi võimalik esitada lõplikku loendit või reeglit. Küll aga võib näidete leidmiseks tugineda üldhariduskooli ajalooõpikutele.
Mõned näited kinnistunud ajaloosündmuste kohta on järgmised: Jäälahing, Jüriöö ülestõus, Kolmekümneaastane sõda, Laste ristisõda, Madisepäeva lahing, Põhjasõda, Pärtliöö, Rooside sõda, Seitsmeaastane sõda, Esimene maailmasõda ja Teine maailmasõda.
Jäta meelde nii: on raske täpselt määratleda, milliseid ajaloosündmusi peaks kirjutama suure ja milliseid väikese tähega. Seega on ajaloovälises kontekstis lihtsam kirjutada kõik ajaloosündmused väikese tähega. Sündmuste nimetustes sisalduvad kohanimed tuleb aga kirjutada suure tähega nagu kohanimed ikka.
2. Millal panna „kui“ ette koma?
Üldiselt käib „kui” ees koma siis, kui see alustab kõrvallauset. Kõrvallause tunneme ära öeldise järgi.
Nii võibki tavaliselt järgida reeglit, et koma pannakse „kui“ ette siis, kui sellega algavas kõrvallauses on tegusõna. Näiteks: Käin jooksmas, kui ilm lubab.
Koma ei panda, kui öeldist ei järgne: Ilm on soojem kui varem.
Koma ei panda, kui „kui“ käitub lisandina: Mina kui õpetaja pooldan distsipliini.
Koma ei kasutata ka konstruktsioonis „nii … kui ka …“: Lasteaias nii puhkame kui ka mängime.
Ühendsidesõnu, näiteks „enne kui“ ja „juhul kui“, võib kirjutada nii komaga kui ka komata: Juhul(,) kui ma ei tule, ärge mind oodake. Enne(,) kui kritiseerid, pane end tema olukorda.
3. Kuidas käänatakse tsitaatsõnu ja võõrnimesid?
Tsitaatsõna on võõrkeelne sõna, mida kirjutatakse eesti keeles täpselt nii nagu vastavas võõrkeeles. Sõna on tsitaatsõna, kui ta sisaldab mõnd võõrtähte (c, q, w, x, y), võõraid diakriitikuid (à, û, ç jne) või ei vasta sõna kirjapilt eesti reeglipärasele hääldusele (ninja, indie).
Tsitaatsõnu eristatakse muust tekstist kaldkirja abil. Kui ülejäänud tekst on kaldkirjas, pannakse tsitaatsõna püstkirja.
Tsitaatsõna käänamisel lisatakse sõnale ülakoma (tellisime sushi’t). Kui tsitaatsõna on osa liitsõnast, eraldatakse see sidekriipsuga (ootame teid buffet-lauda).
Ekslikult lisatakse ülakoma vahel ka nimedele, mis kõlavad võõrapäraselt. Tuleb aga meeles pidada, et nimi ei ole tsitaatsõna. Üldiselt on võõrnimede käänamisel ülakoma vaja juhul, kui
- nimi lõpeb häälduses täishäälikuga, aga kirjapildis kaashäälikuga (nt räägin Noah’ga);
- nimi lõpeb häälduses kaashäälikuga, aga kirjapildis täishäälikuga (nt laadisin video Youtube’i).
Ülakoma ei kasutata juhul, kui lõpuhääliku hääldus ja kirjapilt on sama. Näiteks ei kirjutata ülakoma fraasidesse „logisin Facebooki“ või „kirjutan Patriciale“.
Jäta meelde nii: tsitaatsõnade käänamisel kasutatakse alati ülakoma. Nimede käänamisel oleneb ülakoma kasutus nime hääldusest.
4. Kellelegi või kellegile?
Ehkki seda reeglit õppisime juba algklassides, kipub paljudel endiselt ununema, kas õige vorm on „kellelegi“ või „kellegile“, „millegagi“ või „millegiga”.
Õigekirjareegel näeb ette, et liited -gi ja -ki jäävad alati sõna lõppu. Nii on õiged vormid „kellelegi“ ja „millegagi“. Vajaduse korral võib sõna „kelle” asendada mõne muu sõnaga – kas ütleksid näiteks „kassilegi“ ja „kassigagi“ või „kassigile“ ja „kassigiga”?
Kui sellest ei piisa, tasub meenutada emakeeleõpetajate sarkastilist märkust: „Ega keegi ole piim, et talle kile peale tuleb!”
5. Jäägem korrektseks ka e-kirju saates
Kuna suur osa internetist on ingliskeelne, on inglise keele mõju tunginud ka eestikeelsetesse e-kirjadesse. Eestikeelses kirjavahetuses kehtivad siiski pisut teistsugused reeglid.
Kõigepealt tasub teada, et interneti vahendusel saadetud kiri on e-kiri või meil. Kirjade edastamise süsteemi nimetatakse samuti meiliks, elektronpostiks või e-postiks. Vale on kirjutada „e-mail“ – see on ingliskeelne tsitaatsõna, mille kasutamisel tuleks sõna kirjutada kaldkirjas.
Jäta meelde nii: eesti keeles hääldatakse sõnu nii, nagu neid kirjutatakse. Seega ei anna sõna „mail” kirjapilt kuidagi hääldust „meil“. Õige on kirjutada häälduspäraselt „meil“ või hoopis e-kiri, e-post või elektronpost.
Teiseks on hea jälgida, et ka e-kirja alguses olev pöördumine ja meili lõppu jäävad head soovid vastaksid eesti keele normingule. E-kirja alguses käib pöördumise järele hüüumärk, mitte koma. Selle koha võib jätta ka kirjavahemärgita. Näiteks on õige „Tere, Triin” või „Kallis Triin!“, aga mitte „Kallis Triin,“.
Meili lõppu jäävaid soove või tervitusi ei eristata allakirjutaja nimest komaga. Korrektsed on järgmised näited:
Kõike head!
Tanel
Tervitustega Maarja
Jäta meelde nii: komaga eraldatakse üte ehk see, kelle poole pöördutakse. Kui kirjutad e-kirja lõpus soovide järele koma, jääb mulje, nagu sooviksid päikest või kõike head iseendale.
6. Sõnade „kontsert“ ja „teemant“ käänamine
Meedias ja argivestluses võib näha-kuulda sõnade „kontsert“ ja „teemant“ igasuguseid käändevorme. Millised vormid on õiged?
Kas „teemante“ või „teemanteid“? Õige on „teemante“.
Kas „kontsertidel“ või „kontserditel“? Õige on „kontsertidel“.
Jäta meelde nii: sõnad „kontsert“ ja „teemant“ käituvad igas käändes samamoodi nagu „part“ ja „kont“.
Part, pardi, parti – kontsert, kontserdi, kontserti.
Pardid, partide, parte – kontserdid, kontsertide, kontserte.
Kont, kondi, konti – teemant, teemandi, teemanti.
Kondid, kontide, konte – teemandid, teemantide, teemante.
7. Valesti kasutatud väljendid
Peale õigekirjavigade tehakse eesti keeles mõnikord ka tähenduslikke apsakaid.
Tihti kasutatakse valesti väljendit „tuhka pähe raputama”. Tasub meeles pidada, et piltlikult saab tuhka pähe raputada vaid iseendale, sest see tähendab millegi kõvasti kahetsemist. Väljend ulatub vähemalt vana testamendi aegadesse, kus leina ja kahetsuse märgiks endale tuhka pähe raputati.
Vastupidi levinud arvamusele ei tähenda krokodillipisarad mitte väga suuri pisaraid, vaid teeseldud kurbust. Väljend pärineb usust, et karnivoorsetel krokodillidel tõmbuvad saaki süües silmad niiskeks.
Loe ka meie tõlkebüroo teisi postitusi
Kümme suvist lugemissoovitust igale keelehuvilisele
Koodivahetusest: grammatiline vaade
