Vaga keel, sügav põhi

Keel kujundab kujutluse ja taju, sest seab piirid sinna, kus kohtuvad teadmine ja teadmatus, mida suudan kirjeldada ja mida mitte. Teame ju ikka vaid seda, mis mahub meie enda kogemuse piiridesse, meie personaalsesse kõlakasti, mis on omakorda astmeline: skeem, mis jookseb ülalt, rahvuskaaslaste juurest, suunaga alla, möödudes lähiringkonnast, päädides päris põhjas mulle ainuomase keelelise kogemusega, kaaslaseks sisekõne. Viimane kui süvik, millele iseloomulik kogemuste kordumatuse ja kattumatuse põhjatus annulleerib keele üheülbalisuse, pinnapealsusegi.

Minu keel saab salamahti, ent kahetsusväärselt olla midagi iseenesestmõistetavat: and, mis tuleb loodusega, kui olud on harjumuspärased, nii suulise kõne kui kirjaoskuse võime võimaldatusega. See leiab harva suuremat tähtsust nime või silmanägemise olemasolust, igapäevarutus saab see vaevalt tähelepanu. Harakate kombel köidab ennem see, mis end kohe kätte ei anna: suurimaks õrritiks on ikka miski, mida veel pole, mis niisama sülle ei kuku, vaid mis silmipimestava läikega eemalt erutavalt koketeerib. Üldkehtivale progressile orienteeritud maailmas on tänane noorem generatsioon ühiskonna vaikival survel suunanud oma pilgud tulevikku: enesest kaugemale, kodust kaugemale, mugavustsoonist välja, kastist välja. Edu nähakse kusagil kaugemal, elupõlise töö tulemusena. Tüütust võõrkeele õppimise kohustusest lapseeas saab interneti, televisiooni, üldise kontinentide-vahelise infovahetusegi kaudu ühel hetkel pilet lõõmavate sündmuste keskele, paremaile jahimaile. Kõige kütkestava troonil Võõras: järele proovimata, paljulubav. Suuremad ja nimekamad miljonilinnad tähendamas rohkem eneseteostusvõimalusi, eneseületust, raha, kuulsust.

Minu keel on sõltumatud keelemängud, minu ainuvõim. Sulam omast ja võõrast kui elev kohtumine tuttava ja eksootilise vahel. Minu keel on rohkem kui sõna: juhuslik hääletämber, rõhuasetused, miimika, kehakeel, kaaslase vastureaktsioon, tema muie või pisarad, südamekujutis minu teravtäpsel veebisõnumil. Kõik, mis infovahetuse kõiksuses karvagi väärt pole, kuid millega tabatakse midagi eneses, värin, mis seostab ja jääb meelde. Nagu öeldakse: “Ühe mehe prügi on teise mehe aare.”

Essee autor: Steven Noorsoo

Hugo Treffneri gümnaasium, 12. klass

Emakeeleõpetaja: Tiina Pluum

Foto: Aaron Burden, Unsplash