Akadeemilise tekstiloome ABC: sissejuhatus
Eelmises postituses kirjutasime sellest, kuidas üldse läheneda mõne akadeemilise kirjutise kavandi loomisele. Nüüd võtame luubi alla järgmise sammu, milleks on sissejuhatuse kirjutamine.
Sissejuhatus on mistahes teksti üks kõige olulisemaid osi – sellega tutvustatakse lugejale kirjutise teemat, eesmärke ning meelitatakse lugema tervikteksti. Just sel põhjusel ei tohiks sissejuhatuse kirjutamisse suhtuda kergekäeliselt. Kirjutamine on protsess ehk ükski tekstiosa ei valmi esimese hoobiga; vastupidi: nii mõndagi lõiku tuleb ümber kirjutada mitu korda.
Sissejuhatuse kirjutamine jaguneb mõtteliselt kahte etappi. Põhitekst luuakse sageli siis, kui kirjutama hakatakse, ning tulemuste ja järelduste kirjapanekul naastakse algteksti juurde, et teha vastavaid sisulisi parandusi ja viimistleda see tervikuks. Mõnes mõttes on sissejuhatus hea teejuht, mis aitab mõista teksti põhilisi eesmärke. Millega tuleks siis arvestada sissejuhatuse kirjutamisel? Vaatame üle põhilised punktid.
Samm 1: loo kondikava
Esiteks tuleb luua sisuline põhi, millest sissejuhatuse terviktekst lõpuks välja kasvab. Sisupunktid aitavad mõelda läbi, mis järjekorras tuleks mingisuguseid teemasid avada ja mis on esmane teave, mida lugeja peab saama. Teemat käsitledes võiks liikuda laiemalt kitsamale. Kuldreegel näeb ette, et lugeja saab ainuüksi sissejuhatust ja kokkuvõtet lugedes kätte kõige olulisema info – seetõttu peavad mõlemad plokid olema informatiivsed ja ka omavahel seotud.
Samm 2: ava ja argumenteeri
Tavaliselt algab sissejuhatus teema tutvustusega ehk lugejale kirjeldatakse, millisesse valdkonda kirjutus paigutub ja milliseid uuringuid on vastaval teemal varem tehtud. Väga põhjalikuks ei tasu viidetega siinkohal minna, kuna seda saab teha eraldi peatükis – väiksemates kirjutistes võiks sissejuhatuses piirduda paari-kolme viitega.
Sissejuhatuses on oluline avada keskne uurimisprobleem, selle juured ning uurimise olulisus. See on hea koht, kus astuda dialoogi nii varasemate uuringute kui ühiskondlike probleemidega. Kesksel kohal on argumenteerimine: lugejat tuleb veenda, miks see kirjutis parasjagu oluline on. Sageli põhjendatakse teemavalikut isikliku huviga (nt „Ma valisin teema A, sest mulle pakkus see huvi“), kuid selline lähenemine pole sugugi veenev ja pigem näitab, et kirjutaja pole end teemaga kurssi viinud. Selle asemel võiks selgitada, milliseid järeldusi on vastava teema kohta varem tehtud ja milles väljendub teema uudsus, kasulikkus vms.
Samm 3: sõnasta eesmärgid ja hüpoteesid
Kui algne raamistus on paigas ja teemavalik põhjendatud, tuleb sõnastada selgelt, mis on kirjutise eesmärk (või eesmärgid) ja (võimaluse korral) hüpoteesid. See osa vormistatakse mõnikord ka eraldi alapeatükina, et fookus veelgi paremini esile tuua. Eesmärkide ja hüpoteeside sõnastamisel tuleks eriti hoolikalt jälgida, et igas lauses oleks kirjas üks selge mõte ning sõnastus järgiks aktiivset tegumoodi.
Sõnastamisel peaks olema realistlik ning loetlema vaid need eesmärgid, mida kirjutise maht võimaldab lähemalt uurida. Sama põhimõte kehtib hüpoteeside arvu kohta: ei ole mõtet kirjutada välja kümmet erinevat hüpoteesi, kui tekst on viie lehekülje pikkune.
Arvesse tuleb võtta ka oma võimeid: mõnda eesmärki ei ole lihtsalt võimalik saavutada. Algajale kirjutajale on suuresti eeskujuks varasemad uuringud, mille põhjal saab sobivaid eesmärke ja hüpoteese tuletada. Nagu öeldakse: pole vaja leiutada ratast, vaid mõelda selle täiustamisvõimalustele.
Eesmärke ja hüpoteese sõnastades on oluline välja tuua teksti metoodiline pool. Kirjutaja peab selgitama, mis võtetega kavatseb ta püstitatud küsimustele vastused leida, ning samas põhjendama, miks valitud lähenemine on kõige parem, sobivam ja tõhusam.
Samm 4: kirjelda kirjutise ülesehitust
Sageli unustatakse sissejuhatuses kirjeldada teksti ülesehitust. See infoplokk võiks paikneda sissejuhatuse lõpus. Ülesehituse kirjeldus on nagu kompaktsem ülevaade teksti sisukorrast – eriti on see vajalik mahukamate tekstide (nt uurimistööde või referaatide) puhul. Nii saab lugeja aru, milline on kirjutise struktuur ja kirjutaja edasine mõttekäik. Ülesehituse kirjeldamisel tuleb loetleda järgmine teave:
- millistest osadest tekst koosneb (sissejuhatus, sisupeatükid, kokkuvõte, kasutatud kirjandus jne);
- millest iga sisupeatükk räägib (kuni kolme lausega iga peatüki kohta);
- kas ja milliseid lisasid töö sisaldab.
Samm 5: toimeta, toimeta ja veel kord toimeta
Ootuspäraselt ei õnnestu kohe alguses ette näha, milliseks kogu tekst lõplikult kujuneb. Seetõttu tuleb sissejuhatuses muudatusi teha mitmel korral. Sageli on sissejuhatus (pealkirja järel) eelviimane osa, millele kirjutaja punkti paneb.
Iga kord, kui lisandub uus alateema või peatükk, tasub sissejuhatus uuesti läbi lugeda ning veenduda, et see klapib äsja loodud tekstijupiga. Sissejuhatuse pideval toimetamisel on kaks positiivset väljundit: tekst saab ühtlasem ja toimetamise käigus õpib kirjutaja teemat paremini mõistma.
Loe ka meie tõlkebüroo teisi postitusi
Akadeemilise tekstiloome ABC: kavand
Kuidas näeb välja keeleteadlase välitöö?
