Sissejuhatus internetilingvistikasse

Rattaretkedest telefoniintervjuudeni

Esmalt tuleks kerida ajas tagasi. 19. sajandil arenes jõudsasti murdeuuringute suund; paljud lingvistid käivitasid uurimisprojektid, et dokumenteerida keelte regionaalset varieeruvust. Nende seas läksid ajalukku Georg Wenker (1852–1911) ja Jules Gilliéron (1854–1926), kes kasutasid keeleainestiku kogumiseks uusi meetodeid. Wenker lõi 40 lausest koosneva saksakeelse küsimustiku ning saatis selle laiali eri külades elavatele kooliõpetajatele. Ülesanne oli lihtne: iga lause tuli „tõlkida“ oma kohalikku dialekti. Gilliéron seevastu võttis appi ühe keelehuvilisest poemüüja ning koolitas ta välja pikaajaliseks välitööks. Gilliéroni abiline – Edmond Edmont – sõitis Tour de France’i kombel rattaga läbi 639 Prantsusmaa küla; kokku esitati kohalikele elanikele enam kui 1500 küsimust.

Wenkeri ja Gilliéroni ettevõtmised võimaldasid neil luua üsna detailseid murdekaarte ning nende töö oli tolle aja kohta märkimisväärne. Siiski võib kõnealuste murdeuurijate taustal öelda, et eksisteeris teatud metoodilisi probleeme. Wenkeri küsimustiku põhiprobleem oli andmete ebaühtlus, sest küsimustele vastati erineva põhjalikkusega ning kirjapilt ei peegeldanud seda, kuidas inimesed tegelikult rääkisid. Gilliéron küll arvestas nende ohtudega, sest küsimustikke täitis sama inimene, kes kasutas foneetilist transkriptsiooni, kuid tema lähenemine oli seevastu väga ajakulukas. 19. sajandil puudusid tehnilised abivahendid, mis aitanuks kiirendada keeleandmete analüüsimist. Nõnda pidid nii Wenker kui Gilliéron analüüsima küsimustike vastuseid käsitsi – Wenkeril õnnestus koguda niivõrd palju andmeid (üle 40 000 täidetud küsimustiku), et nende töötlemisega tegelesid edasi tema õpilased.

20. sajandil said hoo sisse leksikograafid, kes asusid süsteemselt koostama erinevaid sõnaraamatuid. Kui esialgu koguti keeleinfot traditsioonilistel välitöödel, siis sajandi lõpus võeti appi tehnikaseadmed. Näiteks „Põhja-Ameerika inglise keele atlase“ (ANAE) koostamisel tehti juhuslike inimestega 762 telefoniintervjuud. 1993. aasta kevadel jõudis internet avalikku domeeni ning seda hakkasid agaralt kasutama ka keeleteadlased. Eriti populaarseks osutusid veebiküsitlused, mida sai kergelt levitada erinevates piirkondades elavate inimesteni ning mille kaudu koguti vastuseid hulga kiiremini, kui seda tegid näiteks Wenker ja Gilliéron. Interneti tulekuga muutus andmete kogumine palju tõhusamaks, kuid sellega kadus ka teatav filter. Näiteks 1991. aastal andis Mai Loog välja „Esimese eesti slängi sõnaraamatu“, mille ainestik pärineb Tallinna koolides toimunud välitöödelt. Hiljem liikus sõnaraamat veebi, kus sõnu sai (ja endiselt saab) lisada igaüks. Selline lahendus küll võimaldab korjata mitmekülgsemat sisu, kuid moderaatori puudumisel võib minna üles ka valeinfo.

Internet kui aardelaegas

Peale keeleandmete korjamise tõhustamise on internetil ka teine kasulik roll – see dokumenteerib loomulikku keelekasutust. Ajaloolingvistid peavad uurimisel sageli kasutama kirju, päevikuid ja muid kirjalikke materjale, mis ei peegelda reaalselt seda, kuidas inimesed varem keelt kasutasid – ühest küljest oli kirjade toon väga formaalne, teisest küljest oli kirjaoskus omaette luksus. Tänapäeval sellist probleemi pole: iga päev jõuab veebiavarustesse suurtes kogustes suulist ja kirjalikku keeleainestikku, mis on igas mõttes mitmekülgne. Selle najal võiks öelda, et internet on justkui lõputu aarete laegas, mis juba ligi 30 aastat pakub avastamisrõõmu kõigile keelehuvilistele.

Nüüdseks peetakse internetilingvistikat omaette uurimissuunaks, mis pidevalt areneb ja kasvab. Sellega haakuvalt võib rääkida mitmest internetilingvistika allharust, mis põhiliselt jagunevad nelja rühma.

1. Sotsiolingvistiline suund

Interneti üks suurimaid võlusid on võimalus ennast vabalt väljendada. Tänu sellele on kirjalik keel saanud sootuks uue tähenduse ning järjest vähem võrdsustatakse seda formaalse keelega. Netikeele uurijad on aina rohkem hakanud kaasa rääkima küsimuses, mis on „õige keel“. Ainuüksi Twitterit sirvides võib näha, et inimeste eneseväljendus on väga erinev ja sageli peegeldab nende ühiskondlikku kuuluvust. Keelekasutuse mustreid analüüsides leiab rühmadevahelisi erinevuseid. Näiteks läbiva suurtähega kirjutamine: kui vanem põlvkond samastab seda trükitähtedes kirjutamisega, siis noorem põlvkond seostab seda hoopis karjumisega.

2. Hariduslik suund

Netikeel peegeldab keelevariantide rikkust, kuid sellegipoolest ei tohi unustada normikeele tähtsust ja selle erinevust netikeelest. Eriti suurt rolli mängib nende eristamine keeleõppes: kui laps läheb kooli, siis peab õpetaja tegema selgeks, kuidas tulla toime selle kommunikatiivse vabadusega, mida internet inimestele pakub. Sageli hakkavad lapsed ja noored veebi mõjul kasutama võõrkeelseid sõnu ja uut kirjaviisi – selle valguses tuleb õpetada, et netikeelt ei sobi kasutada näiteks koolikirjandis. Ka internetis tuleb osata eristada, millal eneseväljendus võib olla vaba ja millal mitte – näiteks ametlike e-kirjade kirjutamisel.

3. Stilistiline suund

Interneti ja erinevate meediumite kaudu on saanud hoogu ka loomevabadus. Järjest rohkem saame panna proovile oma keelevõimed erinevatel virtuaalsetel luule- ja esseekonkurssidel. Netikeele stiil toob inimeste keelekasutusse uusi nüansse, mida näiteks veel möödunud sajandil ei eksisteerinud. Mõni integreerib netikeele aga oma loomingusse – nõnda on ilmunud juba raamatuid, mis on kirjutatud emotikonides, ning luulet, mis sisaldab rohkelt klaviatuuri erimärke. Omaette žanritena on oluliselt arenenud blogimine ja turundus – esimese puhul on tegu uut liiki päevikutega, mida pole puutunud ükski toimetaja, teise puhul on tegu uue normikeelega, millel on strateegiline kasutus.

4. Rakenduslik suund

Interneti ja laiemalt tehnoloogia tõenäoliselt kõige tänuväärsem väärtus on võimalus keelte säilitamisele kaasa aidata. Vähemalt pooled maailma keeltest on ohustatud või välja suremas ja lugematul hulgal puuduvad emakeelsed kõnelejad. Nutiajastul on keelte dokumenteerimine, säilitamine ja digiteerimine muutunud palju efektiivsemaks ning iga huviline saab tutvuda ohustatud keeltega virtuaalselt, näiteks mõne keeleõpperakenduse või masintõlke kaudu. Eesti keel on hea näide selle kohta, kuidas internet aitab kaasa keele elujõulisusele – eesti keele väiksusest hoolimata eksisteerib arvukalt keeletehnoloogilisi lahendusi, mis oskavad seda töödelda.

Milline on õigupoolest netikeel?

Netikeelt kirjeldatakse tihti kui kirjalikku kõnekeelt või toimetamata kirjakeelt. Kuigi netikeeles leidub rohkelt variatiivsust, siis üldiselt on internetilingvistid täheldanud mitmesuguseid mustreid. Kõige tuntum näide siinkohal on n-ö suvaliselt klõbistatud tähejada (ingl keysmash), mis pealtnäha on juhuslik, kuid tegelikult järgib sageli sama mustrit. Kõige sagedamini kasutatakse klaviatuuri keskmise rea tähti („asdfghjkl“) ja kõige rohkem kasutatakse seda keelelünga täitmise kontekstis, kus vastava mõtte või emotsiooni väljendamiseks puudub inimese keelerepertuaaris sobiv sõna, näiteks „see kontsert oli nii asdfghjkl“.

Rohkelt kasutatakse netikeeles erimärke (näiteks * ja #) ning akronüüme (näiteks nsm „niisama“), mis esimest korda jõudsid inimeste keelekasutusse palju varem. Keskajal kasutati kirjutamisel palju paberit, kuhu sai kirjutada kumerate keerdudega märke, ning siis tulid kasutusse märgid & ja %. Akronüüme hakati tihedamini kasutama II maailmasõja ajal, kui sõnumivahetus pidi olema kiire (ja mõnikord kodeeritud). Kui tavasuhtluses kasutame keelele lisaks miimikat ja žeste, siis netisuhtluses kasutatakse keha asemel väljendusvahendina emotikone, mis tekkisid 1980. aastatel. Internetilingvistid on täheldanud, et enim kasutatakse nägude ja käte emotikone, et suhtlus sarnaneks võimalikult palju päriselulise vestlusega.