Kas keeleuniversaalid on päriselt universaalsed?
Joseph H. Greenberg (1915–2001) on nimi, millega nii mõnigi sügavam keelehuviline on ühel või teisel hetkel kokku puutunud. 1963. aastal ilmus tema sulest kirjutis, milles ta esitles loetelu 45 keeleuniversaalist, mis tema hinnangul kirjeldavad pea kõiki inimkeeli. Tänaseks on tema keeletüpoloogiline teooria saanud rohkelt kriitikat ja ennekõike just seetõttu, et universaalide väljatöötamisel tugines Greenberg väga väikesele valimile – kõigest 30 keelele.
Mis on keeleuniversaal?
Keeleuniversaalid on keele põhiomadusi kirjeldavad väited. Keeleuniversaalid võivad olla keelesüsteemide sarnasused, keeltes sagedasti esinevad tunnused või keelte võrdlusest tuletatud üldistused. Joseph Greenbergi välja pakutud universaalidele viidatakse sageli kui Greenbergi universaalidele.
Keeleuniversaalide tüübid
Keeleuniversaale saab liigitada kolme põhirühma: absoluutsed, statistilised ja implikatiivsed universaalid.
Absoluutsed universaalid
Absoluutsed universaalid on otseses mõttes absoluutsed ehk need on tõesed kõikides maailma keeltes. Siia hulka kuuluvad näiteks järgmised väited.
- Kõikides keeltes on vokaalid ja konsonandid.
- Kõikides keeltes on võimalik eristada nimi- ja tegusõnu.
- Kõikides keeltes on võimalik moodustada küsimusi.
- Kõikides keeltes on vähemalt kaks erinevat vokaali.
- Kõikides keeltes on vähemalt 10 ja mitte rohkem kui 70 foneemi.
Statistilised ehk mitteabsoluutsed universaalid
Seevastu statistilised ehk mitteabsoluutsed universaalid ei leidu tingimata kõikides keeltes, kuid on väga tõenäolised ja kehtivad enamiku maailma keelte kohta. Statistilisteks võib pidada järgmisi väiteid.
- Enamikus keeltes leidub i-häälik.
- Enamikus keeltes on omadussõnad.
- Kas-küsimustele vastates üldjuhul intonatsioon tõuseb.
- Lause subjekt eelneb sageli lause objektile.
- Enamikus keeltes leidub üks nasaalne kaashäälik.
Implikatsioonilised universaalid
Implikatsioonilised universaalid on tingimuslikud ehk need peavad paika vaid teatud tingimustes. Kehtib loogika, et kui keeles leidub tunnus X, siis leidub ka tunnus Y, aga mitte vastupidi (ehk universaalid on ühesuunalised). Siia alla kuuluvad näiteks järgmised väited.
- VSO-tüüpi (verb-subjekt-objekt) keeled on alati prepositsioonilised.
- SOV-tüüpi (subjekt-objekt-verb) keeled on alati postpositsioonilised.
- Kui keeles on olemas soo kategooria, on selles ka arvu kategooria.
- Kui keeles on infleksioon, on selles ka derivatsioon.
- Kui keeles saab moodustada duaali, siis järelikult saab moodustada ka mitmust.
Miks on Greenbergi universaalid problemaatilised?
Universaalide tõepära on korduvalt vaidlustatud, sest need on välja töötatud väikese arvu keelte baasil, mis on tüpoloogiliselt sarnased. Greenberg toetus analüüsis 30 eri keelele, millest kolmandiku moodustasid indoeuroopa keeled ning neljandiku Aafrikas kõneldud keeled. Keeleuniversaalide kehtivust saab alati kontrollida seni uurimata keelte põhjal. Ometi leiti ka juba uuritud ning Greenbergi valimisse mitte kuulunud keelte vaatlemisel, et nii mõndagi väidet on võimalik ümber lükata.
Näiteks väide, et kõikides keeltes leidub sõnaliikidest nimi-, tegu-, omadus- ja määrsõnu, ei pea tegelikult paika. Ühes ülevaates on leitud, et paljudes keeltes puudub eraldiseisev määrsõnade klass ning mõningates ei ole ka omadussõnu (nt lao keeles väljendatakse omadusi hoopis tegusõnade kaudu) või puudub selge eristus nimi- ja tegusõnade vahel.
Rohket kriitikat saavad ka sõnajärjega seotud universaalid – näiteks väide, justkui subjekt ehk alus paikneb lauses sagedamini enne objekti ehk sihitist. Ometi mitte igas keeles ei ole sõnajärg nii fikseeritud ja lauseliikmete paigutus on võrdlemisi vaba. Näiteks võib lauset Õpetaja õpetab poissi esitada vanakreeka keeles mitmel eri moel, lause tähendus on lugejale selge tänu käänetele:
- SVO (subjekt-verb-objekt): ho didaskalos paideuei to paidion;
- OSV (objekt-subjekt-verb): to paidion ho didaskalos paideuei;
- VOS (verb-objekt-subjekt): paideuei to paidion ho
Universaalsus = müüt?
Keeletüpoloogide vaidlus keeleuniversaalide üle ilmselt niipea ei vaibu. Ühest küljest on eri keeltes korduvate mallide leidmine pakkunud rohkelt huvi, kuid seni on pea kõik universaalidena välja pakutud väited saanud mingil määral kriitikat. Universaalide uurimist raskendab mitu asjaolu.
- Tüpoloog ei saa valimisse kaasata kõiki maailma keeli, sest paljud keeled on välja surnud või nende kohta pole piisavalt andmeid. Näiteks arvatakse, et illüüria keel oli albaania keele sugulaskeel, ent tõestusmaterjaliks on vaid käputäis sõnu.
- Kõiki maailma keeli ei dokumenteerita nii, et neid annaks võrrelda. Inimestel puudub ka ülevaade kõikidest maailma keeltest, usutavasti on seni dokumenteeritud rohkem kui 7000 keelt vaid jäämäe tipp.
- Keeled muutuvad ajas, näiteks võib mõni keel võib välja surra või keelekontaktide tulemusel sisemiselt muutuda.
- Sageli on uuringu keelevalim väga ühekülgne, kuna tüpoloog uurib ennekõike neid keeli, millega ta on juba tuttav või millele tal on kerge ligipääs.
- Väljatöötamisel puudub ühtne arusaam, kui suur peaks olema see valim, mida tüpoloog võrdleb ja analüüsib.
Siiski leidub mõningaid lahendusi, mida saaks rakendada, et Joseph Greenbergi keeleuniversaalide loetelu oleks adekvaatsem ja „universaalsem“. Esiteks saab tüpoloog koostada proportsionaalse uurimisvalimi – selleks peab iga keelkond olema esindatud keelkonnas leiduvate keelte arvu järgi. Ethnologue’i 2022. aasta andmetel on suurimaks keelkonnaks Nigeeria-Kongo keeled (kokku 1536 keelt), samas kui indoeuroopa keelkond paikneb suuruselt eelviimasel kohal (kokku 447 keelt). Järelikult peaks Nigeeria-Kongo keelte arv valimis olema vähemalt kolm korda suurem kui indoeuroopa keeltel.
Kuna aga kõik keeled ei kuulu keelkondade esikuuikusse (tervelt 2641 teadaolevat keelt), siis võib tüpoloog kaasata valimisse omavahel sõltumatud keeled. See tähendab, et võrdlemisel peaks vaatama keeli, mis ei ole omavahel suguluses või on vähemalt kauged. Sugulus on siiski vaid üks võimalikest viisidest, mille alusel keeli grupeerida, mistõttu saab universaalide sõnastamisel võrrelda keeli ka levikuala järgi.
Lisalugemist
Joseph H. Greenberg (1963): „Universals of Language“
Mati Erelt (2005): „Keeletüpoloogiast“