Kuidas tõlkida luuletust?

Ühelt poolt on luule tõlkimine vastutusrikas ülesanne, sest luule võib olla väga isiklik. Üks luuletuse kirjutamise ajenditest on tunne, et paber jaksab kanda rohkem kui luuletaja ise – kui kaotused, valu ja ülevoolav rõõm luuletusse valada, hakkab hinges natuke kergem.

Teisalt võib luule tõlkimine olla ka lõbus ja mänguline protsess. Tihti osutab luuletaja tunnetele, paikadele või sündmustele kaudselt, mis muudab luule avatuks väga erinevatele tõlgendustele. Võib lausa öelda, et nii palju, kui on inimesi, on ka võimalusi ühe ja sama luuletuse mõistmiseks. Kuna päris lõpuni ei ole võimalik luulet kunagi tõlgendada ning õiget ja valet ei eksisteeri, jäävad luule tõlkijale üsna vabad käed.

Siiski on luule tõlkimise puhul mõned aspektid, mida tasuks meeles pidada, et tõlge hästi välja tuleks. Siit leiad viis nõuannet selle kohta, kuidas tõlkida luuletust nii, et teise keelde kanduks üle luuleline vorm, kuid kõlama jääks ka hingestatud sisu.

1. Paiguta luuletus ajastu konteksti.

Luuletust tõlkima hakates tuleks esmalt aru saada, millisesse konteksti luule paigutub – kes on autor ning millises ajastus ja milliste sündmuste valguses ta luuletuse kirjutanud on. Kas luuletus viitab lisaks isiklikele tunnetele ka mõnele pöördelisele olukorrale, mis toona maailmas või autori koduriigis aset leidis?

Näiteks on Juhan Liiv kirjutanud järgmised read:

must lagi on meie toal

ja meie ajal ka

ta nagu ahelais väänleb

kui tema saaks kõnelda

Et paremini mõista, mida Liiv mustade aegade ja ahelate all mõtles, tasuks välja uurida, millal luuletus kirjutati. See aitab aru saada, millised sündmused toona Eestis aset leidsid ning miks Liiv võis tunda, et lisaks tema isiklikule elule oli tume ka kodumaa olevik ja tulevik – 1910. aastal ei olnud Eesti vaba, levida võis mure rahvuse ja keele püsimajäämise pärast. Sellise aimuse mõistmine aitab täpsemini tõlkida ka luuletust ennast.

2. Tuvasta autori stiil.

Oluline on tutvuda kirjaniku teiste luuletustega ning näha, kas tal on välja kujunenud kindel ja omanäoline stiil – see võib kätte anda niidiotsa tõlkelahenduse loomiseks. Kui luuletaja kasutab näiteks järjekindlalt ü asemel y-tähte ning sõdib traditsioonilise grammatika või vormi vastu, on see miski, millele tasuks tähelepanu pöörata ka tõlkes. Hea näide on Miriam McIlfatrick-Ksenofontovi tõlge Jaan Malini luuletusest „Keele meel“ („Language anguish“).

Siit nähtub, kuidas originaalteksti ebatraditsiooniliselt pikad vokaalid on jõudnud ka tõlkesse. Tähtis ei ole kinni pidada tavapärasest grammatikast või sellest, et just konkreetne häälik tõlkes kajastuks – peaasi, et tõlge annaks edasi originaaliga sarnase tunde.

3. Fikseeri olulisim.

Järgmiseks tuleks välja selgitada, mis on konkreetses luuletuses kõige tähtsam. Kirjandusteadlane ja semiootik Peeter Torop on öelnud, et tõlkides tuleks fikseerida teksti kõige ebaolulisem ja olulisem aspekt: ebaoluline annab mänguruumi, sest seda saab ära jätta või kohendada. Oluline aga näitab kätte suuna, millele keskenduda ja mis võiks kajastuda ka tõlkes.

Näiteks kui tõlkija paneb arutluse alusel paika, et luuletuses on tähtis just kindel riimiskeem, võib teha mööndusi sõnasõnalisuse arvelt – tähtis on, et värsi mõte saaks edasi antud. Rootsi luuletajal Sonja Åkessonil on luuletus „Lillan snusar i skönan säng“ (otsetõlge: „Väikseke nohiseb ilusas voodis“), mille tõlkisid 1974. aastal Jüri Üdi ja Ülev Aaloe. Luuletuse otsetõlge on toodud sulgudes, Üdi ja Aaloe tõlge kaldkirjas.

Tõlkes nähtub, kuidas riimi säilitamiseks on mõnes reas sõnadega pisut mängitud. Ehkki luuletuse teises reas on tõlkest välja jäetud sõna „küünistamine“, loob tõlge siiski originaalile lähedase kujutluspildi. On kass ja on roheline aas ning polegi ehk nii tähtis, mida ta seal täpsemalt teeb – kas küünistab või mängib.

Viimastes ridades on tõlkesse lisatud fraase, mida seal originaalis ei ole: tuul peab viisi ja vana teab, et tal on vähk. Kas need muudavad kuidagi luuletuse sisu või mõju, mida ta lugejale avaldab? Tõenäoliselt mitte, sest „teadma“ ja „viisi pidama“ ei tundu siin kontekstis nii tugevate või eriliste verbidena, et luuletusele mingi täiesti uus dimensioon anda.

4. Lähene sõnamängule loominguliselt.

 Üks luuletuste tunnusjooni on sõnamängu kasutamine. Tihti pole seda aga keelte vahel võimalik otse tõlkida ning seetõttu võib minna lahenduseni väikese ringiga. Anne Lange ja Miriam McIlfatrick-Ksenofontov kirjutavad oma artiklis „Tõlkepoeetikast teksti ja keele taustal“ huvitavast lahendusest, mille peale tuli tõlkija Jean Boase-Beier.

Nimelt tõlkis Boase-Beier saksa luuletaja Ernst Meisteri (1911–1979) luuletuse „Entschlafen“ („Uinunud (surmaunne)“) saksa keelest inglise keelde. Töö käigus sattus ta aga suure proovikivi otsa: luuletaja oli kasutanud saksa keeles sõnamängu, kirjutades värsi die meisten sterne sind leblos („enamik tähtedest on elutud“). Meisten sterne on aga anagramm luuletaja enda nimest Ernst Meister. Kuidas tõlkida selline sõnamäng inglise keelde, kus otsetõlge most of the stars ei anna kokku luuletaja nime anagrammi?

Boase-Beier lahendas selle nii, et kasutas sõna stars („tähed“) ees isikulist asesõna my („minu“), mida originaalis ei olnud: most of my stars are lifeless. Tõlkes kasutatud my stars hääldub peaaegu samamoodi nagu saksa Meister ning peegeldab nii Boase-Beieri tõlgendust luuletuse sisust.

Sõnamängu tõlkimise puhul on oluline proovida läbi palju mustandeid ning põrumist mitte karta, sest lahendus võib pähe turgatada ükskõik kus ja millal.

5. Ära jää üksi!

Kui tunned, et tõlkest on ikka midagi puudu ning üksinda pusimine ei vii soovitud eesmärgini, ära karda abi küsida. Ajakirjas Tõlkija Hääl arutleb Paul-Eerik Rummo, et tõlkimise eesmärk ei ole mitte olla hea tõlkija, vaid luua hea tekst. „Armastada tuleb kunsti endas, mitte ennast kunstis,“ leiab ta.

Kui oluline on kirja saada hea tõlge, pühitseb eesmärk abinõu ning tõlkimine tandemis või isegi suuremas kollektiivis on igati õigustatud. Rummo sõnul ongi harv nähtus, kus luuletõlkija on ühtviisi kodus nii lähte- kui ka sihtkeeles ja lisaks ka luuletajaliku tajulaadiga. Ka eelmainitud rootsi luule tõlkijad Jüri Üdi ja Ülev Aaloe töötasid luuletuste kallal kahekesi: Üdi panustas tõlkesse oma meisterliku luuleanniga ning Aaloe suurepärase rootsi keele oskusega.

Seega – kui tead kedagi, kes võiks oma keeleoskuse või sõnaseadmisega sulle abiks olla, võta ta julgesti kampa!