Ilukirjanduse tõlkimise tänamatud naudingud

ilukirjanduse tõlkimine

Ilukirjanduse tõlkimine võib tunduda kui kõige romantilisem elukutse üldse. Pilvitul suvepäeval hõljuvad maamajas tüllkardinad, praokil aknast tulvab sisse angervaksa- ja kummelilõhna ning pühendunud tõlkija teeb töösse pause ainult selleks, et puukausilt linane riie tõsta ja kerkivat leivatainast katsuda.

Siiski võib tõlkimine olla ka väga maine tegevus, mis paneb mõnikord ahastusest juukseid katkuma, pakub kohati langevarjuhüppestki suuremat adrenaliinitulva ning kingib tõeliselt magusa võidumomendi, kui tõlkija lõpuks täpselt õige lahenduseni jõuab.

Luule ja proosa tõlkimisel tuleb minna tekstiga väga süvitsi ja panna tähele detaile, mida tavalugeja ei märkakski. Mõni ilukirjanduse tõlkija on lausa nentinud, et on päriselt lugenud ainult neid raamatuid, mida on tõlkinud: muul juhul on tegu lihtsalt silmade tekstist üle laskmise, diagonaalis lugemisega. Tõlkija Jan Kaus on öelnud, et kui lugemine on tema jaoks üle mere ujumine, siis tõlkimine on sukeldumine.

Ilukirjanduse tõlkimine nõuab tõelist pühendumust, sest sõnade ja lausete kõrval tuleb tähele panna ka teose ilmumisaega ja süüvida toonasesse ühiskonda. Tõlkija Krista Kaera sõnul tõlgime ühes raamatuga teist kultuuri, selle seoseid ja tagapõhju, ning neid teadmata jääb originaalist järele vaid hale vari. Üheks väga ohtlikuks komistuskiviks peab ta sõnade tähenduse muutumist ajas. Vanemates ingliskeelsetes tekstides ei tähenda gay homoseksuaali ja kuriteopaigale ilmunud politseinikul on tänapäeval ilmselt käes taskulamp, mitte tõrvik (mõlemad inglise keeles torch).

Vandesõnad juurikaletist

Vahel võib õige tõlkelahenduseni jõudmine olla väga keeruline ülesanne, kuid tõlketeadlane Roman Jakobson on lohutavalt öelnud, et kõike on võimalik tõlkida, kui vaid tõlkijal selleks piisavalt aega on. Lahendus on alati olemas, isegi kui selleks pisut ümber nurga minema peab.

Mõnikord jõuavad lahendused tõlkijani kõige ootamatumas kohas. Üks tõlkija meenutas, kuidas maadles tükk aega originaalteoses esinevate roppustega – kuidas leida neile kõige loomulikumaid eestikeelseid vasteid? Siis aga nägi ta toidupoes käies juhuslikult noort tütarlast, kes telefoniga rääkis ja kedagi kirglikult sajatas. Tõlkija käis mõnda aega tüdrukul sabas, kuulas telefonitorusse paisatavaid vandesõnu ja saigi puuduvad väljendid kätte. „Harry Potteri“ romaanisarja tõlkijad Krista ja Kaisa Kaer aga jutustasid, kuidas nad teinekord omaette pobisedes mööda maja ringi käisid, kuni õige sõna justkui eikusagilt neile pähe turgatas.

ilukirjanduse tõlkija

Tihti pühitseb eesmärk abinõu. Kuna ilukirjanduses võib kogu loo kulgemine olla seotud väikeste keeledetailidega, ei ole sõnasõnaline tõlge mõnikord õigustatud ega võimalikki. Tõlketeadlane Hans Vermeer tõi näite vanast Prantsuse loost, kus kauge sugulane pärandab kahele vennale kindla summa raha. Testament on aga enne tindi kuivamist kokku volditud ning kohtus jääb segaseks, kas ülakoma sõnas d’eux on märgitud sinna taotluslikult või on see hoopis salakaval tindiplekk. Seepärast võib tekstis kirjas olla kas chacun deux cent mille francs („kummalegi kaks tuhat franki”) või chacun d’eux cent mille francs („kummalegi neist tuhat franki”).

Kui selline olukord teise keelde ümber panna, võib sõnasõnaline tõlge osutuda võimatuks. Hans Vermeer pakub aga lahenduse: koma (või tindipleki) võib asetada mujale, näiteks numbrite vahele. Ka fraasidest „kummalegi 2000,00 franki” või „kummalegi 200000 franki” tulenev vahe võiks vendade tuleviku kujunemisel suurt rolli mängida.

Voldemort on hoopis Elvis?

Ilukirjanduses tegelaste nimesid enamasti ei tõlgita, kuid huvitavaks proovikiviks on juhud, kus nimest tuleneb mõni huvitav sõnamäng. Näiteks on „Harry Potteri” sarja esimeses osas stseen, kus tegelane Tom Marvolo Riddle seab ümber oma nimetähed ning sellest saab lause I am Lord Voldemort („Mina olen Lord Voldemort”). Eesti keeles jäi pahalase nimi küll samaks, kuid raamatu prantsuse tõlkija andis talle uue nime: et sünniks anagrammiline je suis Voldemort, on prantsuskeelse Voldemorti sünninimi hoopis Tom Elvis Jedusor.

ilukirjanduse tõlkijad

Mõnikord juhtub, et tõlkijal tuleb silmitsi seista lauseehitusega, mis mõjub ka originaalkeeles kummalisena. Tõlketeadlase Gayatri Spivaki sõnul teeb tõlkija tihti vea, üritades mahutada teksti sihtkeele normidesse ja teha seda nii lugejale vastuvõetavamaks. Lugejani võiks aga kanduda just autori, mitte tõlkija hääl.

Ladusa sihtkeele ja autori stiili säilitamise keskteena pakub Henrik Sepamaa välja järgmise lahenduse: esmalt tuleks teos põhjalikult läbi lugeda ning mõista, mida ja miks stiil taotleb – kas lühidust, millegi esiletõstmist, pikkust, verbitust –, ning juhinduda siis just sellest eesmärgist.

Sepamaa meelest on sellistel puhkudel hea kasutada kompensatsioonimeetodit: kui juhtub, et mõnda konstruktsiooni pole kuidagi võimalik sihtkeelde ümber panna, võib see koht jääda tõlkes neutraalseks. Seejärel saab tõlkes rikastada mõnda teist kohta, mis on neutraalne hoopis originaalis. Sinna alla käivad nii sõnad, lauseehitus, kõnekujundid, fraseologismid, vanasõnad kui ka stiilivõtted. Ka Eugene Nida on öelnud, et tõlke eesmärk on pigem sihtkeeles võrdväärse mõju tekitamine kui originaalteksti sõnade täpne järgimine.

Miks tõlkijad tõlgivad?

Tõlkimine ei too au ega kuulsust, üldjuhul ei jõua tõlkija nimi raamatukaanele ning Krista Kaera sõnul anti ühel juhul Eestis tõlketeosele isegi auhind, ilma et tõlkija nimi kordagi jutuks tulnuks. Mis on siis see jõud, mis tõlkijaid ikka ja jälle ilukirjanduse juurde tõmbab?

raamatu tõlkimine

Eri aegadel eri tõlkijatega tehtud intervjuudest jäävad kõlama üsna sarnased vastused: tõlgitakse, sest ilukirjanduse tõlkimine on nauding. See on rikastav kogemus ja väljakutse, mis keeleliselt ja vaimselt pidevalt arendab ning enesekriitikat säilitada aitab. Aastaraamatus „Tõlkija hääl VIII“ ütles Heli Allik:

„Ma tõlgin iseendale. Sest ma kardan, et ma kirjutan alla sellele, mida ütleb John Cage läbi Hasso Krulli suu eeposes „Meeter ja Demeeter“:

ainult see

mida üks inimene mõistab täiesti üksi

aitab meid kõiki.“

Mida peab ilukirjanduse tõlkija silmas pidama?

Peale selle, et ilukirjanduse tõlkija peab olema pühendunud ja kannatlik, tegema hästi selgeks teose kultuuritausta ja sellest tuleneva sõnavara, on kogenud tõlkijatel varuks ka mõned praktilised näpunäited, mida alustav proosatõlkija võiks silmas pidada.

Esiteks peaks tõlkija tundma oma võimeid ning nõustuma ainult realistlike tähtaegadega. Kiiruga tõlgitud teoste puhul kannatab eelkõige tekst ja seetõttu lugeja, aga ka tõlkija enda tõsiseltvõetavus. Üldjuhul tulevad kirjastused tõlkijale vastu ka juhul, kui tõlkimiseks kuluv aeg pisut pikeneb ning sellest mõistlikul ajal teada antakse.

Pikaajalised tõlkijad teavad ka soovitada, et hoiduda tuleks tasu saamise sidumisest raamatu ilmumise tähtajaga – see, millal ja kas üldse raamat ilmub, ei ole kunagi täiesti kindel. Ilukirjanduse tõlkija võiks küsida palka konkreetseks tähtajaks, mis sõltub töö valmimisest ja mitte välistest teguritest.

Veel tuleb kasuks, kui enne raamatu trükkiminekut näidatakse kohalikku kaanekujundust ka tõlkijale – on ju just tema teose teksti üksipulgi läbi töötanud ning selle nüanssidega tuttav. Muul juhul võib kaanele jääda vigane pealkiri või kujundus, mis teose sisule vastu räägib. Tavaliselt antakse pärast raamatu avaldamist ka tõlkijale paar eksemplari, seega tasuks kirjastuselt selle kohta uurida.

Ilukirjanduslike tekstide tõlkimist ja toimetamist pakuvad ka Toimetaja tõlkebüroo leidlikud sõnameistrid. Meilt tellides võid kindel olla, et tulemus on viimistletud, täpne ja ajakohane. Pane oma read teele!

SAADA MEILE PÄRING!

Lisa ka oma e-posti aadress ja failid ning saada päring. Ootame.