Transkriptsioon ja transliteratsioon: nõuandeid nimede transkribeerimise kohta

Ehkki transliteratsioon ja transkriptsioon võivad teatud juhtudel kattuda ning mõnikord on nendevahelised piirid hägused, kehtib üldjuhul siiski põhimõte: transliteratsioon on nime ümber kirjutamine täht-tähelt, transkriptsioon aga kirjapanemine häälduse järgi.

Transkriptsiooni kasutatakse palju slaavi keeltes, mis kasutavad kirillitsat. Näiteks Walter Scotti „Ivanhoe“ kannab vene keeles häälduspärast pealkirja „Айвенго“ („Aivengo“), araabia keeles on aga mindud transliteratsiooni teed ja antud kirjapilt edasi nii täpselt, kui araabia keele tähed seda võimaldavad: „إيفانهوي“ („Īfānhuwy“).

Mõnikord transkribeeritakse nimesid ka nende keelte vahel, mis tegelikult sama tähestikku jagavad. Näiteks kasutatakse läti keeles küll ladina tähestikku, kuid nimed pannakse siiski kirja läti keele häälduse ja grammatilise sootunnuse järgi. Nii on Britney Spears läti keeles Britnija Spīrsa ja George Clooney hoopis Džordžs Klūnijs. Lätikeelset nimede kirjutamist uurinud Antra Kļavinska toob välja, et ametlikes dokumentides, teadustöödes ja pressiväljaannetes soovitatakse lisada transkribeeritud nime järele ka selle originaalkuju.

Lukašenko või Lukašenka?

Eesti meediaväljaandeid lugedes võib märgata, et Valgevene peaministri nimi kirjutatakse eesti keeles läbivalt kahte moodi: Aleksander Lukašenko ja Aljaksandr Lukašenka. Kas tõesti teevad nii paljud ajakirjanikud kirjavea? Tegelik põhjus peitub aga selles, et Valgevenes on kaks riigikeelt – vene ja valgevene keel – ning igal nimel seetõttu kaks varianti. Eesti Keele Instituut soovitab valgevene nimede puhul eelistada valgevenepärast kirjapilti, sest valgevene keel mängib rahvusliku identiteedi juures olulist rolli. Selguse huvides võiks nime esmamainimisel lisada ka venepärase versiooni.

Näiteid nimede mitut moodi kirjutamise kohta leiab ka mujalt maailmast. Kui Eesti ajalehed 1994. aastal Põhja-Korea diktaatori Kim Il-sungi surmast teatasid, valitses rahva seas segadus: kes siis nüüd ikkagi suri? Varem teadsid eestlased riigijuhti nimega Kim Ir Sen. Viimane on aga vene transkriptsiooni vahendusel eesti keelde tulnud kirjapilt, mis vahetati hiljem välja rahvusvaheliselt ühtlustatud latinisatsiooni vastu. Korea keeles tähistab häälikuid r ja l sama tähemärk, mis jätabki ruumi mitmesuguste kirjapiltide tekkeks. Seega oli nii Kim Il-sungi kui ka Kim Ir Seni puhul tegemist ikka sama inimesega, lihtsalt erinevas transkriptsioonis.

Et niisuguseid segadusi vältida, püütakse kõigis ladina tähestikuga keeltes kasutada võimalikult ühtset latinisatsioonisüsteemi. Sellega tegeleb ÜRO kohanimeekspertide rühma latinisatsioonisüsteemide töörühm, mille otsustest juhindutakse eelkõige kohanimede kirjutamisel, kuid mis annavad põhja ka teiste nimede ja sõnade kirjutamiseks.

Kuidas vene nimesid eesti keeles õigesti kirjutada?

ÜRO töörühm on andnud soovituse ka vene nimede kirjutamiseks (1987. a Montreali süsteem), kuid kuna oleme kirillitsaga ajalooliselt tihedalt seotud ning paljud nimed on eestikeelsesse kirjasüsteemi juba kinnistunud, kasutatakse Eestis traditsioonil põhinevat vene-eesti transkriptsiooni. Näiteks on ч eesti keeles tš, mitte ch (Tšehhov vs. Chekhov), ja ш on š, mitte sh (Puškin vs. Pushkin).

Lisaks tekitab vahel segadust venekeelne häälikute peenendamine, mis eesti keeles puudub. Kuidas anda eesti keeles edasi pehmendusmärk ь või peenendatud vokaalid e, ё, ю, я? Emakeele Seltsi otsusel tuleb järgida järgmisi eeskirju: juhul, kui peenendatavale konsonandile järgneb vokaal, märgitakse pehmendus j-tähega (Ильич = Iljitš), kuid kui peenendatav konsonant on silbi lõpus või järgneb sellele teine konsonant, siis palatalisatsiooni ei märgita (Ярославль = Jaroslavl, Тотьма = Totma).

Lisaks ei märgita j-peenendust siis, kui konsonandile järgnev vokaal on e. Mõnikord võib küll eesti keeles näha kirjapilti „Medvedjev“, kuid tegelikult pole sinna j-tähe lisamiseks põhjust.

Vene ja valgevene nimede transkriptsioonis jäetakse märkimata ka kõvendusmärk ъ, küll aga märgitakse see bulgaaria nimede puhul. Bulgaaria ъ on eesti transkriptsioonis a (Кърджали = Kardzhali, Търново = Tarnovo) ning bulgaaria keele pehmendusmärk ь antakse edasi tähega y (Мальовица = Malyovitsa, Букьовци = Bukyovtsi).

Vene nimed ametlikes dokumentides

Siiski tuleb meeles pidada, et kui tegemist on Vene või muude kirillitsat kasutavate riikide kodanike  ametlike dokumentidega, latiniseeritakse nimed ÜRO transkriptsiooni järgi. Nimeseadust silmas pidades kirjutab Harju Maakohtu kohtunik Piret Mõistlik, et kui kodaniku passis seisab Елена Щущкина ning ta on Vene kodanik, siis peab see eesti keelde tõlgitud ametlikes dokumentides kajastuma inglispärase transkriptsiooni kujul (Elena Shchushckina, mitte Jelena Štšuštškina).

Kui aga Елена Щущкина on Eesti kodanik või viibib Eestis elamisloa alusel ega ole ühegi riigi kodanik, siis on tema nime latiniseeritud kuju Eesti ametlikes dokumentides Jelena Štšuštškina (eesti transkriptsiooni järgi). Eestikeelsetes mitteametlikes tekstides, sh ajakirjanduses, jäädakse eestipärase transkriptsiooni Jelena Štšuštškina juurde ka juhul, kui Елена Щущкина on Vene kodanik.

Vene nimede eestikeelne kirjutamine on keeruline ja nüansirohke teema, mis on põimunud läbi ajaloo ja kultuuri ning näinud palju mugandusi ja muudatusi. Kui tekib küsimus, millist transkriptsioonisüsteemi ametlikes dokumentides kasutada, tuleks lähtuda Riigi Teataja õigusaktist. Eestikeelse transkriptsiooni eeskirju kehtestab Emakeele Seltsi keeletoimkond ning nii vene kui ka paljude teiste keelte transkriptsioonitabeleid saab vaadata siit.