Kas sooneutraalsus keeles on parim siht?

Keelte teisenemine ja arenemine ajas on loomulik. Suurte muutuste kinnistumine aga võtab tavaliselt sadu, kui mitte tuhandeid aastaid aega. Viimastel aastakümnetel jõuliselt levinud LGBT+ liikumine ja feministlikud ideed survestavad keeli ümber kujundama aga hoopis kiiremini. Nende eesmärk on saada lahti seksistlikust keelekasutusest ning teha ruumi väljaspool binaarsust mees-naine esinevatele identiteetidele. Progressiivsemad ühiskonnad ja põlvkonnad arutavad võimalusi, kuidas keelt sooneutraalse(ma)ks muuta. Tihti põrkub selline suundumus aga konservatiivsemalt meelestatud inimeste pahameele vastu.

Pealkirjas esitatud küsimus on nimelt veidike provokatiivne. Sooneutraalsus on sageli vääriti mõistetud või nimelt vääraks tõlgendatud termin. Enamasti ei ole võrdõiguslike ideede pooldajate missioon kõiki inimesi võrdsustada selles mõttes, et neutraliseerida kõik erinevused. Küll aga soovitakse kaotada sugudest kõnelemise ja kirjutamise asümmeetria, mida leidub olenemata grammatilise soo esinemisest kõigis keeltes. Näiteks eesti keeles on uuritud sugude asümmeetrilist ja eelarvamuslikku kujutamist pealtnäha neutraalses kohas – sõnaraamatu näidetes.

Eelarvamustevaba suhtlemine võiks ju olla terve ja arenenud ühiskonna tunnus. Selleks peab aga olema keeles niisuguseks asjaks ruumi. Ja muidugi on erinevatel keeltel erinevad väljakutsed. Näiteks on tõestatud, et grammatilise sooga keeli kõnelevates ühiskondades on (ka siis, kui kultuurilisi ja majanduslikke erinevusi mitte arvestada) rohkem soolisi stereotüüpe kui grammatilise soota keeltes. Sookategooria märkimise täielik kaotamine oleks aga neis keeltes mõeldamatu, kuna see muudaks täielikult nende olemust. Omast käest teame, et grammatilise soota keelgi ei aita alati, sest Eestis on näiteks Euroopa suurim palgalõhe. Järgnevalt paar näidet, kuidas erinevad keeled sooneutraalsuse poole püüelnud on.

Hispaania keel

Nimisõnadel on hispaania keeles maskuliinne ja feminiinne vorm. Nii on näiteks sõna „sõber“ vastavalt kas amigo või amiga ning „ladinaameeriklane“ Latino või Latina. Viimasel ajal on aga eriti USAs elav hispaania keelt kõnelev kogukond hakanud kasutama sooneutraalset nimisõna tähistamise viisi, tehes seda x-iga sõna lõpus: amix ja Latinx. See trend on sotsiaalmeedia kaudu jõudnud ka teistesse hispaania keelt kõnelevatesse piirkondadesse. Ei saa küll väita, et see oleks väga levinud, pigem põhjustab laiemas avalikkuses endiselt võõristust (näiteks sai Argentiina televisioonis sooneutraalset keelt kõnelnud aktivist saatejuhi pahameele osaliseks).

Saksa keel

Saksa keeles on väga keeruline sooneutraalselt kõneleda ja kirjutada, kuna grammatiline sugu on seal kõigil sõnadel. See aga ei ole takistanud sooneutraalsuse poole püüdlemist. Näiteks on proovitud kirjas kas alakriipsu või tärniga tähistada võimalust, et on ka soobinaarsusest väljaspool olevaid inimesi. Niiviisi võib väljendit „armastan naabreid“ kirjutada kas liebe Nachbar_innen või Nachbar*innen selle asemel, et kasutada maskuliinset vormi Nachbarn või feminiinset vormi Nachbarinnen.

Inglise keel

Grammatilist sugu küll inglise keeles pole, kuid inimeste puhul kasutatakse soole osutavaid asesõnu. Ingliskeelne kultuuriruum on suuresti sooneutraalse keelekasutuse propageerimise eesrinnas, osati kindlasti ka sellepärast, et selleks on vaja keelt vähem muuta kui grammatilise sooga keeltes. Nii on maskuliinse asesõna he ja feminiinse she kõrvale ilmunud ka sooneutraalne ainsuse asesõna they (mille USA keeleteadlased valisid näiteks möödunud kümnendi sõnaks). Lisaks on hakatud ajalooliselt soostatud termineid congressman (’kongresmen’), policeman (’politseinik’), mankind (’inimkond’) asendama neutraalsete sõnadega, nagu legistrator, police officer, humankind.

Prantsuse keel

Kui prantsuse keeles on maskuliinsete ja feminiinsete sõnade tähistamiseks kasutatavad asesõnad vastavalt il ja elle, siis mittebinaarsete inimeste puhul on tänaseks kasutusele võetud ka asesõna iel. Nimisõnade puhul on hakatud kasutama punkti sõna lõpus konsonandi ja vokaali vahel, viitamaks võimalusele, et kõnealune pole ei mees ega naine. Näiteks on sõnale „naaber“ (traditsiooniliselt un voisin / une voisine) sooneutraalne alternatiiv un.e voisin.e.

Aga eesti keel?

Suuremat arutelu, kuidas eesti keelt sooneutraalsemaks muuta, praegu ühiskonnas pole. Eeltoodud näited meie keelele ei kohaldu. Ja küllap on vaid keelelist aspekti arvesse võttes eestikeelses ruumis mittebinaarse inimesena veidi lihtsam elada kui rohkemal määral sugu märkivates keeltes. See aga ei tähenda, et meil keeles sooga seotud muresid poleks. Näiteks võib välja tuua sõnad „haiglaõde“, „turvamees“ või „esimees“, mis isegi binaarses süsteemis teise soo esindajate kuulumise sellesse ametisse välistavad. Vahel on kuulda küll kasutatavat sõnu „esinaine“ või „meesõde“, kuid need mõjuvad pigem kunstlikult. Arenguruumi kindlasti veel on.

Kas see kõik on vajalik?

Ka „traditsioone kaitsvaid“ argumente kõrvale jättes on nendele muutustele võimalik vastuväiteid (või pigem arutelu arendavaid mõtteid) leida. Sookategooria märkimisel keeles võib olla ka ühiskondlikke muutusi suunav jõud. Näiteks on võimalik inglise keeles rõhutada, et mõne ameti pidaja on teisest soost, kui stereotüüp laseks arvata (näiteks lause „She is the prime minister“). Ka grammatilise sooga keeltes võib mõjuda värskendavalt, kui kasutada feminiinseid vorme kohtades, kus seda traditsiooniliselt ei kuule. Niisamuti on sugu väljatoovates keeltes lihtsam rõhutatult soolisest binaarsusest välja astuda, et juhtida tähelepanu mittebinaarsete inimeste olemasolule.

Aga pealkirjas olevale küsimusele vastaksin ma siiski „jah“. Kellele sõna „sooneutraalsus“ kohe üldse ei meeldi, võib ehk mõelda inglise keeles kasutatavale väljendile Gender-fair language (’sooliselt õiglane keel’). Õiglus on miski, mis erinevusi ei kustuta, vaid kutsub üles erinevaid inimesi võrdselt kohtlema ja kõigile võimalustele ruumi tegema. Sest ka keelte eneste variatiivsus on ilus ja liigselt nende kallale minek ei too samuti head. Kuid samas ei tasu muutusi keeles karta. Inimesed on võimelised nendega vägagi heal meelel kaasa minema, seda teame kasvõi iseenda Sõnause eeskujust.